Kui sa tunned, et müra, kiirus ja betoon hakkavad hinge närima, siis Paljassaare poolsaar võib olla just see, mida vajad. See on nagu Tallinna enda salajane hingetõmbekoht – vaikus, linnulaul, lainete laksumine ja silmapiirini ulatuv rohelus. Aga Paljassaare pole lihtsalt loodus – see on kogemus, mis paneb sind aeglustuma ja päriselt kohal olema.

Üks esimesi asju, mida Paljassaarde jõudes märkad, on… vaikus. Aga mitte selline tühjus, vaid täidetud loodushelidega – tuule sahin, roostiku kahin, kajakate kaugenevad hõiked ja mõnikord isegi käo kukkumine. See vaikus ei sunni sind vait jääma, vaid kutsub sind kuulama.

Just selles vaikuses ilmusid välja ka esimesed linnud. Polegi vaja kaugele vaadata – nad lihtsalt on seal. Mõned siblivad jalgade ees, teised lendavad üle pea. Räägitakse, et Paljassaarel on nähtud üle 220 linnuliigi, sealhulgas haruldased ja kaitsealused. Kui sul on vähegi huvi linnuvaatluse vastu, siis see paik on tõeline maiuspala.

Minu jaoks oli üllatus, kui nägin esimest korda elus rooruiku – tilluke ja üsna varjatud lind, kuid tema iseloomulik hääl andis ta kergesti ära. Ta oli seal, olemas, ja see tunne oli peaaegu pühalik.

Paljassaare matkarajad pole lihtsalt teed – need on nagu lugu, mis avaneb samm-sammult. Alguses viib rada läbi metsaste lõikude, kus on varju ja linnulaulu, edasi tulevad avatud roostikud ja mereäärsed lõigud, kus tuul silitab nägu ja taevas näib suurem.

Eriti lummav osa rajast on laudtee, mis viib otse läbi niidu – otsekui ujuv sild looduse süles. Õhtupäikese kuldses valguses muutub kõik maagiliseks – vesi peegeldab taevast, linnud hääletavad päevast kokkuvõtteid ja sa ise unustad ära, et oled linnast vaid kiviviske kaugusel.

Kui sa tunned, et lindude maailm on sulle seni jäänud kaugeks või arusaamatuks, siis Paljassaare linnuvaatlustornid on ideaalne koht, kust alustada. Seal saad lihtsalt olla, vaadelda ja õppida. Infotahvlid annavad aimu, keda võib kohata, ja binoklit kasutades võib tundideks ajataju kaotada.

Seal tekkis mul tunne, nagu oleksin osa National Geographicu dokumentaalist – ainult et päriselt kohal. Üks vanem paar pakkus lahkelt, et jagavad binoklit. Täiesti võõrad, aga selles hetkes ja paigas tekkis mingi ühine arusaam: me kõik oleme siin samal põhjusel – otsimas sidet loodusega.

Ehk kõige inspireerivam osa Paljassaares on see, kuidas loodus on seal taastunud ja muutunud. Kunagine militaarala, mida kunagi kasutati strateegilistel eesmärkidel, on nüüd taastatud ja kaitstud loodusala. See on ehe näide sellest, kuidas loodus saab, kui talle ruumi anda, uuesti elama hakata.

Seal elavad šoti mägiveised, kes aitavad säilitada rannaniitusid, roostikke hooldatakse teadlikult ja ala taastamine toimub koostöös looduskaitsjatega. See pole lihtsalt juhuslikult looduslik paik – see on inimeste ja looduse koostöö tulemus.

Kui sul on veel natuke aega ja ilm on hea, siis Pikakari rand on nagu kirsiks tordil. See pole nii rahvarohke kui Pirita või Stroomi, aga just see muudab selle eriliseks. Siin saab olla päriselt rahulikult – paljajalu liival, jalad vees, raamat näpus või lihtsalt taevast vaadates.

Vesi on selge, õhk soolane ja atmosfäär kodune. Ideaalne paik piknikuks, vaikseks mõtiskluseks või lihtsalt päikese nautimiseks. Kui sa pole veel käinud, siis pane Paljassaare kindlasti oma “lähen kindlasti” nimekirja. Ja kui oled juba käinud – siis sa tead, miks sa tagasi tahad.

Vaata ka minu eelmist postitust Aegviidu loodusest: Suvised hetked Aegviidu looduses ja rabas