Suvi on parim aeg avastada Eestimaa mitmekesist ja puhast loodust. Iga-aastaselt tekib aga sama küsimus: kuhu seekord minna? Eestis on looduskauneid paiku rohkem, kui esmapilgul arvata oskaks, kuid just õigete pildistamiskohtade leidmine võib vahel veidi rohkem aega võtta.
Üks praktiline tööriist, mille poole ma ikka ja jälle pöördun, on RMK koduleht. See pole lihtsalt matkainfo, vaid visuaalse inspiratsiooni allikas – eriti neile, kes otsivad loodusfotograafias uusi paiku või soovivad planeerida väikest fotoretke.
RMK lehel on detailne kaart, ülevaated matkaradadest, lõkkekohtadest ja loodusobjektidest – tihti koos piltide ja kirjeldustega, mis annavad esmase tunde kohapealsest atmosfäärist.
Kui eesmärk on leida uus vaatenurk, valgusemäng või lihtsalt vaikne koht kaameraga olemiseks, siis on RMK üks parimaid abimehi. Soovitan kindlasti tutvuda enne järgmist fotoreisi – tihti on kõige paremad kohad just need, mis jäävad peavoolu radarist veidi kõrvale.
Sõõriksoo loodusrada
Minu selle suve valikuks osutus Sõõriksoo loodusrada Aegviidus.
Aeg, mil otsustasin sinna minna, ei olnud just kõige leebem – väljas lõõmas 30-kraadine suvekuumus ning mõte rabas liikumisest sellise ilmaga tundus pehmelt öeldes hirmutav. Samas oli mul tugev tunne, et see vaev tasub end visuaalselt kuhjaga ära.

Lisavõluna otsustasin seekord kohale sõita rongiga – mitte ainult praktilisel põhjusel, vaid ka sellepärast, et mulle lihtsalt väga meeldib rongiga reisida. Rong võimaldab keskenduda teekonnale, aknast mööduvale maastikule ja loob enne kohalejõudmist juba omaette meeleolu.
Aegviidus ei olnud ma varem käinud ning rongilt maha astudes avanes kohe pilk vanadele raudteehoonetele, mis olid üllatavalt hästi hoitud ja kenasti taastatud. Need vääriksid omaette pildiseeriat, aga tol hetkel jäi mu fookus mujale – eesmärk oli jõuda loodusrajale.
Raja leidmine ei olnud keeruline: kohe pärast sõidutee ületamist olin sisuliselt raja alguses. Väga mugav ja loogiline ligipääs, mis tegi kogu retke alguse sujuvaks.
Esimesed sammud rajal olid nagu sisenemine täiesti teise maailma. Kui linnakärast ja kuumast perroonist jäi selja taha vaid hetk, leidsin end jahedast metsast, kus õhk oli jahe ja värske. Oja, mis lookles läbi metsa, auras päikese käes – kogu vaatepilt mõjus sürreaalselt, justkui oleks sattunud mõnda muinasjutulisse filmi. Ümbrust kattis mustikarohke metsapõhi, mis andis kogu kohale ürgse, peaaegu puutumatu meeleolu.

Mida edasi, seda avaramaks ja rabasemaks maastik muutus. Laudtee juhatas mind sügavamale Sõõriksoo avarustesse, kuni ühel hetkel avanes ees klassikaline rabalaukate maailm. Tuulevaiksel ja kuumal päeval oli raba kui looduslik aurusaun – niiske, kuum ja samas väga vaikne. Just selline keskkond, kus kaamera haaramine tundub ainus loogiline samm.
Pildistada rahulikult vahelduvaid mustreid, valgust ja taimestikku oli meditatiivne kogemus. Esimesed rabamurakadki andsid aimu, et loodus valmistub uueks küpsemise ringiks.
Rajal liikudes tabas mind end veidi kadedana mõtlemast, kui väga on selle piirkonna inimestel vedanud. Nad elavad vaid 45-minutilise rongisõidu kaugusel Tallinnast (vähemgi, kui satud ekspressile), ja nende kodude ümber laiub peaaegu puutumatu loodus – mets ja raba, kuhu saab igal hetkel sammud seada, kui vaim vajab värskendust või akud laadimist. Selline otsene kontakt loodusega on hindamatu väärtusega. Ja kui veab, võib kohtuda ka mõne metsloomaga – olgu selleks põder, sookurg või lihtsalt mõni arglik metsjänes. Rada ise reedab nende kohalolu: jäljed, murdunud roog, vaiksed helid puude vahel.

Loodusraja läbimisel oli veel aega külastada ka Aegviidtu ennast. Kuigi ma pole eriline arhitetuuri politsei siis mind väga lummasid vanad elumajad ja muidugi ka raudteehooned. Paljud majad olid ilusti korda tehtud, aga leidus ka pärleid mis ennast peitsid metsikus looduses. Kõrged kikkis katustega majad on ühed mu lemmikud ja neid juba seal jagus kuhjaga.
Pärast loodusraja läbimist jäi mul piisavalt aega, et veidi ringi vaadata ka Aegviidu alevikus endas. Kuigi ma ei pea end mingiks arhitektuurikriitikuks, pean tunnistama, et vanad elumajad lummasid mind täielikult – eriti just need, mille kõrged, veidi kikkis katused sirutusid otsekui puude latvade suunas.
Paljud hooned olid kaunilt renoveeritud, aga leidus ka neid, mis olid jäänud aja ja looduse hoolde – varjulised, sammaldunud, metsikult võluvad. Need olid kui peidetud pärlid, mis seisavad seal vaikselt, oma lugusid jutustades, ja sobivad ideaalselt fotolindile jäädvustamiseks.


Mingil hetkel tabasin end mõttelt, et selles paigas on midagi väga ajatut – segu nostalgilisest arhitektuurist ja loodusest, mis ei püüdle täiuslikkuse poole, vaid on täiuslik just nii nagu ta on.


Kasulikud lingid:


Leave a Reply