Tolkuse raba ärkab aeglaselt.
Kui ma sinna varahommikul jõudsin, oli taevas alles roosakas ning laugaste kohal hõljus kerge udu, mis hajus iga minutiga aina enam. Jalge all krudises laudtee, mille ääres kasvasid madalad, kõverad männid. Tuul liikus vaevu – ainult nii palju, et kõrkjad ja turbasammal korraks pead pöörasid. See on koht, kus isegi hingamine muutub rahulikumaks, justkui raba ise õpetaks aeglasemalt olema.

Fotograafina on mul siin alati tunne, et iga hetk võib pakkuda täiuslikku kaadrit. Valgus mängib laugaste pinnal, taevas ja maa sulavad peegeldustes kokku. Vahel on vaja ainult korraks peatuda, lasta silmadel harjuda ning siis märkadki midagi – näiteks väike ämblikuvõrk, millel helgivad hommikused kastepiisad, või üksik kanarbikuõis, mille värv on päikese käes veelgi sügavam.

Tolkuse raba ei ole pelgalt looduskaunis jalutuspaik. See on elav ajalugu, mis ulatub tagasi umbes 7 500 aasta taha. Kui raba sügavustesse ladestunud turbakihtide vahel kaevata, leiaks sealt õietolmu ja taimede jäänuseid, mis jutustavad lugusid aegadest, mil siin polnud veel mingeid laudteid ega matkaradu – ainult metsikud märgalad ja kaugele ulatuvad liivaluited.

Need luited ongi Tolkuse raba üks eripära. Pärast viimast jääaega taandus Läänemeri siitkandist ning tugevad tuuled kuhjasid liiva kõrgeteks küngasteks. Tornimägi, Eesti kõrgeim rannikuluide, tõuseb siin lausa 38 meetri kõrgusele. Kui ronida selle tippu, avaneb vaade nii rabale kui ka Pärnu lahele – see on vaade, mis paneb korraks vaikima.

Ehkki rabad tunduvad tänapäeval metsikute ja puutumatutena, on inimene siin liikunud juba kaua. Vanasti kaevandati Tolkuse rabas turvast, mis oli oluline kütteallikas. Samuti ulatusid siia ümbruskonna talude karjamaad. Kohalikud kalurid liikusid üle raba mere äärde, ja mõnel juhul rajati isegi palkteid, et soost turvaliselt läbi pääseda. Sellised iidsed rajad on praeguseks küll enamasti maa ja samblaga kaetud, kuid teadlaste ja arheoloogide jaoks on need hindamatud killud minevikust.

Mõnes kohas on valgus nii pehme, et kogu maastik näib maalina. Hommikul, kui päike tõuseb laugaste tagant, tekivad veepinnale kuldsed ja roosad peegeldused. Päeva jooksul vahetuvad värvid pidevalt – roheline sammal muutub soojades toonides kuldseks, kanarbik on lillakas, taevas võib olla ühel hetkel sügavsinine ja järgmisel pilvine hall.

Kui plaanid Tolkuse rabasse minna, soovitan tulla kas varahommikul või enne päikeseloojangut. Valgus on siis pehme ja värvid rikkalikumad. Võta kaasa statiiv, kui tahad jäädvustada udu ja peegeldusi pikema säriajaga. Ja kuigi see võib tunduda ilmne – sääsetõrje on hädavajalik, sest suvel võivad pisikesed tiivulised olla sama visad kui fotograaf hea kaadri otsingul.

Tolkuse raba on korraga nii ajalugu kui ka tänapäev – paik, kus loodus on loonud miljoneid aastaid ja inimene on aeg-ajalt oma jälje jätnud, kuid mitte kunagi kõike muutnud. Siin saad tunda vaikust, mis ei ole tühi, vaid täis hääli: tuule sahinat, laugaste lirtsumist, lindude kauget laulu.

Kui tuled siia kaameraga, tuled tagasi mitte ainult piltidega, vaid ka mälestusega, mis on sama väärtuslik.

Rohkem matkainspiratsiooni

• Tolkuse raba
• Suvised hetked Aegviidu looduses ja rabas
• Paljassaare: Tallinna looduslik rahu oaas
• Avasta Pääsküla raba lumised matkarajad